Üks võiduka lõpuga lugu...

Tallinnas, 15. jaanuar 2019            

Seda lugu kirjutama ajendas mind  asjaolu, et avalik ruum mitte ainult ei anna informatsiooni, vaid  pakub ka võimalust kirjutada asjadest, millest enamik minu saatusekaaslasi eelistavad  vaikida.

Lugu sai alguse  7 aastat tagasi s.o. 2012 aastal, kui mul avastati  lümfoidne leukeemia -  verevähk. Uudise teadasaamisel võttis paar kuud aega, et harjuda  selle mõttega. 

Raviarst oli seisukohal, et koheselt ravile suunata on veel vara, kuna polnud  kiireloomulist vajadust hakata organismi keemiaraviga koormama,  tuleb oodata, kuni haigus progresseerub. 

Olin valmis, et ootamine ja võimalikud progresseerumised laastavad võitlusvaimu .

Ja siis hakkas tulema....

Mõne aja möödudes  peeglisse vaadates märkasin, et lümfisõlmed  on laienenud  ja kael muudkui paisub . Onkoloogist abikaasa nokkis sõbralikult : " Oled võtmas sisaliku kehavormid ".

Nagu sellest visuaalsest efektist vähe oleks olnud. Tuli leida veel ühele probleemile  lahendus - öine higistamine.

Higistamine muutus nii intensiivseks, et võtsin kasutusele vanad T-särgid, mida uneajal  2 - 3 korda vahetasin. Lõpuks oli olukord nii väljakannatamatu, et öösel kell 3  tõusmine muutus tavaliseks, läbimärjaks olid siis saanud nii padi, tekk, kui ka madrats.                    Unedefitsiidi vähendamiseks magasin päeval jupikaupa järgi. 

Aga ka see polnud veel kõik......Hambad hakkasid välja langema. 

Tervel inimesel on ilmselt raske ettekujutada hommikust ärkamist, kus võtad loksuvast hambast kinni, tõmbad...., hops, ongi järjekordne hammas jälle käes.  

Pragmaatikuna sain ma aru, et olukorraga tuleb leppida, sest tegemist on organismi reaktsiooniga ja pole mõtet kulutada pere eelarvest summasid “elavale laibale” . 

Iga järjekordse 3 kuu tagant tõdes raviarst, et veri halveneb, kuid raviga alustada on veel vara… Higistamine, lümfisõlmede paisumine ja hammaste väljalangemine kestsid edasi. Haigus jätkas  aeglaselt ja järjepidevalt organismis laienema …  

Viimased 2 aastat olin kodune, kus jätkasin oma igapäevaseid toimetusi. Vaatamata sellele püsis vaim  veel tugev, kuid füüsis oli kurnatud - 6 aastat olid oma töö teinud. 

Veebruaris 2018 saabus lõpuks see päev, kui vereanalüüsid näitasid, et tuleb alustada ravi .  Keemia algas vaevaliselt ja komplimikatsioonidega aga see on juba teine lugu…. 

Nüüdseks on veri normaliseerunud, higistamist enam ei ole (raske on kirjeldada seda tunnet, mis tähendab normaalselt magada) ja muidugi ka hambad on jälle tagasi suus …(viimased 6 hammast tõmbas  hambaarst välja sõnadega, et kummardub  minu pragmaatilisuse ees) 

 7 aastane pinge väljalangevate hammaste ja paisunud välimuse pärast  pesitsevad veel sees aga loomulik hoiak ja enesekindlus on juba tagasi..... Tagasi on tulnud ka  arusaam, et võitlus on  läbi ja saab jälle teha tööd, mida on olen 27 aastat nautinud. 

Marek Kerna
Eesti vanim kinnisvarakonsultant
marek@mull.ee

Kui su kinnisvaraportfell (üürikorter, maja, ärikinnisvara) vajab haldurit
või soovid abi kinnisvara müümisel või arendada, siis teeme sulle parima pakkumise.
Jäta meile teade.

P.S. Õigesti valitud kinnisvarapartner aitab sul võimalikult tulemuslikult püstitatud eesmärgini jõuda.
 

Email again: