Arvamus: igast maaklerist haldurit ei
saa
20.01.2010
Grand Kinnisvara tegevjuht Marek Kerna kirjutab,
et Läti valitsus kavandab seadusega kehtestada kinnisvara halduri ameti.
Kahtlemata on see huvitav uudis, mis loob teatud signaale seaduseandja
püüdlustest korrastada kinnisvara haldusturgu . Kuid samas kindlasti
paljud kinnisvaramaaklerid arvavad, et kui nad on saanud hakkama
kinnisvara müügiga, siis miks mitte proovida kätt ka halduses?
Kinnisvaramaakleri amet on kutsumus, mis vajab võib-olla teatud
eeldusi, kuid siiski on tegemist täiesti tavalise müügitööga. Ehk siis tuleb
leida objekt , sõlmida müügiesindusleping ja protsess, kui selline võib
alata. Kõlab hästi ju, kui saad müüa „objekti“, millele keegi rohkem
pretendeerida ei saa. See tagab nii öelda näiliku „professionaalsuse“ , et
tegelane ongi see , kes omab ainuõigust ja kliendi usaldust
Kahjuks ilmselt pole keegi näinud nendes lepingutes punkti, mis saab,
kui usaldust on kuritarvitatud.
Kinnisvaramaakler ei oma kogemust, mis asi on järelteenindus, sest
üldjuhul müüb ta kauba maha ja kogu kontakt on sellega unustatud. Harvadel
headel juhtudel piirdub ta mõne tähtpäeva meelespidamisega ja
helistamisega, sest endist klienti tuleb ju „kaardil hoida“ - äkki ta soovib
jälle midagi müüa.
Kinnisvarahaldur, kes haldab omanike vara peab silmas pidama, et oluline
töö algab alles siis, kui on toimunud kauba müük. Peale põgusat tutvust ja
õnnelikku tehingut algab alles õige töö, mida nimetatakse järelteeninduseks,
mis näitab eeltöö viljasid.
Kas klient on jätkusuutlik ja on võimeline teenuse eest, mida talle
pakutakse, ka maksma . Kokku tuleb puutuda väga paljude probleemidega, mis
hõlmavad turu tundmist, hinna kujunemist, seadusandlust jne jne. Tähtsal kohal
on ka kliendi „monitooring“, mis selgitab välja kas tegemist on tuleviku mõttes
usaldusväärse partneriga.
Ehk siis, tegemist on tulevikku suunatud ja kindlasti pikaajalise
suhtega, kus osapooled on fikseeritud.
Läti valitsus on põhimõtteliselt andnud õige signaali, et kaupa müüa ja
seda kaupa kui väärtust hoida on kaks erinevat asja. Nüüd, kuidas neid
professionaalseid haldureid (hoidjaid) koolitada ja milliseid tunnistusi neile
anda, sõltub juba seaduseandjast. Kindlasti elamute halduses on see
vajalik nõue, mis siiski võiks piirduda vastutuskindlustusega (nagu näiteks
reisibüroode puhul), sest turg ise selekteerib välja, kes on kes.