12. veebruar 2007 Äripäev

Magalad võiks täita hoopis võõrtööjõuga

Marek Kerna
Grand Kinnisvarabüroo tegevjuht ja juhatuse liige

Kauaoodatud kinnisvaramulli lõhkemist pidurdab pikatoimeline kinnisvaraäri.

Olukorras, kus kinnisvaraturg hakkab stabiliseeruma ja marginaalid muutuvad minimaalseteks, tekib vajadus professionaalse analüüsi järele.

Võrreldes emotsionaalse börsiga, kus piisab mõne suvalise börsiettevõtte juhi väärast sõna kasutamisest või valest signaalist, kui algab hinnaralli, on kinnisvaraturg stabiilsem.

Kinnisvaraäri vormivad loogilised tendentsid ehk nõudluse ja pakkumise vahekord. Pealegi kinnisvaraäri on palju vanem valdkond kui börsindus.

On saabunud aeg, kus räägitakse nn kinnisvaramulli lõhkemisest ja paljud skeptikud väidavad üha agaramalt, et see aeg on peagi käes. Optimistide kinnitusel toimub teatud korrektsioon ja hinnad tõusevad endiselt, aga stabiilselt.

Tähelepanelik analüütik on märganud viimase aja raporteid, et 21. sajandi naftaks muutub vesi. Ressurss, ilma milleta ei ole võimalik eksisteerida ühelgi infrastruktuuril. Ressurss, mis teatud aja jooksul muutub nii oluliseks, mille hulga ja varude najal hakatakse tegema globaalseid majanduspoliitilisi otsuseid. Lihtsamalt väljenduses, et kui me teame, et nafta saab otsa ca 50 aasta pärast, siis juba praegu tehakse otsuseid vältimaks kriisi. Võib tuua näite hübriidautod.

Optimismi süstib argument, et Eestis on 21. sajandi naftat ehk siis vett piisavalt ja jääb ülegi, kuid seda ressurssi tuleb targalt kasutada ja targalt müüa.

Märkimist väärib ka erinevate riikide maa ressurssi olemasolu ehk näitaja, mis iseloomustab, kui palju maad on ühe ühiku (inimese) kohta. Loomulikult tuleb arvestada rahvastiku tihedust, pinnase reljeefsust ja teisi eripärasid.

Skeptikud väidavad, et magalarajoonid on amortiseerunud ja pikema aja kontekstis on nad perspektiivitud. Kuid mida näitab meile maailma ajalugu?

Eestis räägitakse viimasel ajal tööjõupuudusest ja kiirest majanduslikust edust. Edu pidurdumine tekitab vajadust lisatööjõu järele. See on enamikus arenenud riikides läbitud etapp.

Kuid kuhu paigutada see võõrtööjõud? Loomulikult odavatesse ja amortiseerunud elamutesse, sest ükski kapitalist ei maksa asja eest rohkem, kui ta väärt on.

Siit järeldus - Eesti linnades olid, on ja jäävad magalad. Kui olla veelgi iroonilisem, siis Eestil puudub kogemus linnaosadest, kus turistid kardavad käia.

Käesolevate mõtete eesmärk on sundida tulevasi analüütikuid mõtlema globaalselt, kuid tegutseda lokaalselt. Mull võib õhku välja lasta, kuid lõhkemisest on asi väga kaugel.

Kinnisvaraäri on valdkond, kus tuleb teha otsuseid pikemaid perspektiive arvestades ja jälgida, mis toimub mujal maailmas. Rumal on see, kes õpib oma vigadest, tark aga see, kes teiste vigadest.